neljapäev, 5. märts 2009

Väljavaade

Lugesin Tatsutahime sama nimega kirjutist ja hakkasin mõtlema, et mu vajadused/harjumused ses osas on viimase 20 aastaga muutunud.
20 aastat tagasi töötasin ma arvutusbüroo juhatajana. Aknad olid mu silmadest kõrgemal, mistõttu kodus oli mul tingimata vaja saada aknast kaugele välja vaadata. Eriti kaifisin sõber Arvi köögiakna väljavaadet. Oma korteris seda võimalust paraku polnud: kahe maja vahelt paistis "kaugele" ainult kitsas sektor. Kompenseerisin seda siis sati pealt ohjeldamatult golfi vahtides.
17 aastat tagasi, kui ma oma majja kolisin, oli seal vaadet piisavalt. Tõsi - tolleks ajaks ei olnud see enam nii oluline, sest töökoha aknast ( III korrusel ) avanes kah üht-teist vaadatavat. Ilmselt oli oma osa ka selles, et polnud vaja nii palju arvutiekraani vahtida (ja ekraan oli võrreldes Vene Wangi omaga kõvasti muutunud)
Praegune väljavaade on jälle ahtam, aga ringikihutamine ilmselt korvab selle.
Pühapäeval seisab jälle ees kihutamine: Frankfurti.

Ja Tüng Xui järgi on ilmselt mu praegune arvutikoht jama: näoga vastu seina, ees riiul raamatute ja nootidega. Riiulist paremal kapp raamatutega (riiuli koosseisus on ka baarikapp). Vasakul riiul raamatute, nootide, printerite ja kolaga. Ja aken - selja taga. Õnneks paistab sealt päikene ainult varahommikul, nii et ekraanipeegeldusi pole.

3 kommentaari:

  1. Kui raamatuid saab vaadata, siis on ju kõik korras :) Aga kuidas sul tollest seinatagusest aknast sissevaade on? :)

    VastaKustuta
  2. Kui seljatagust silmas pidasid, siis seal on nn. valguskindlad rulood. Ega muidu suvehommikuti üle kella viie magada saaks.
    Vastasmajas elab üks binokliga tädi.

    VastaKustuta