Unenäoseletajad, ahoi!

Täna öösel oli päris kino. Veidi meisterjamargaritalik.
Kahjuks hakkab juba häguseks minema, nii et panen miskit kirja.

Olin kusagil koosviibimisel. Lõpuks oli vaja ära sõita ja ma otsustasin, et olen kaine küll (kas ka joodi, seda ei mäleta). Auto oli kellegi naisterahva oma kellega me ka koos lahkusime. Parklasse jõudes nägime, kuidas auto ise minema kihutas. Kusjuures - auto ise oli üks eriline aparaat. Esiteks paistis ta täiesti roostes olevat. Nina oli ees pikk nagu kolmveerand vormel1- sõidukit. Ja mis kõige kentsakam: põiki üle auto ilutsesid nagu antitiivad kaks banaanikujulist moodustist, nii ca 2 meetrit pikad.
Nojah, auto sõitis minema, hakkasime siis jala suunduma sinnapoole, kuhu vaja oli.
Vahepeal tekkis naiskaaslase asemele meesterahvas. Läksime, miskipärast pidime mingist majast läbi minema ning varsti jõudsime "kohale". Seal hakkas kah miskiks koosviibimiseks kiskuma. Mina olin seal ilmselt esimest korda. Inimesi tuli ning igaüks tundis end nagu omas kodus. Kes viskas pingile pikali, kes tegi mida. Mingil hetkel saabus mu kadunud isa ning astus riiuli juurde, kus asus kohvimasin. Masin ise oli küll äravahetamiseni sarnane õmblusmasinaga, aga luuk käis tal pealt üles ja sinna ta kohvipuru kühveldama hakkas.
Vahepeal nägin, kuidas mu ühe käega tuttav tõstis oma (nüüdseks lahutatud) naise omale õlale.
Miski aeg hakati sööma. Käisime ümber laua ringi ja täitsime taldrikuid. Mingi salatikausi juuures täheldasin anomaaliat: kausi eelmine "kasutaja" tõstis endale lusikatäie ilusat värvilist salatit. Mina, olles kah lusikatäie võtnud, märkasin, et minu taldrikus muutus kogu see kraam lumivalgeks.
Vahepeal laekus ka too autoomanikust naisterahvas sellesama autoga koos oma mehe ja kandekotis pisikese beebiga. Lähemal vaatlusel selgus, et auto oli lihtsalt pruun, mitte roostes. Tunne oli, et vahepeal oli keegi seda värvinud.

-------

P.S. ühtlasi keelan seda unenägu edasi rääkida kogu maailmas ning ka mujal.