Duhhh.... kõrini mul nendest kohustuslikest tseremooniatest. Nii aastavahetusest, jõuludest, sünnipäevadest (eriti enda omadest :-P).
Ei suuda enesele pähe tampida, et miski numbrivahetus oleks õndsakstegev sündmus.
Telekas üürgavad miskid Viini sümfoonikud, mida on aastaid juba kuuldud. Ja aastavahetuse raudvara: "Helisev Muusika" ning "Õhtusöök Ühele" (või mitmele ta oligi).
Ainus valguskiir eilses õhtus oli kadunud Juice Leskineni kontsert MTV3-s. Kurb - selleks, et sind uue aasta öösel telekas näidataks, pead kidra nurka virutama (kuuldavasti ootas Juice sobivat neeru, kuid ei jõudnud ära oodata).
/ Juice Viidestoista Yö /
Vahepeal kommenteerisin Väikese nõia teemajas patriotismiteemat.
Sõna (antud juhul "patriotism") - kes on enda jaoks talle definitsiooni "graniiti raiunud", sellele muidugi tähendab see ainult tema kinnistunud definitsiooni. Aga vaadakem ikka veidi laiema pilguga: nii nagu kellegi jaoks võib patriotism olla ameerikalik kiipsmailing näol "stars-nd-stripes"iga vehkimine, nii võib ta olla ka midagi muud. See ei pea samuti tingimata olema igatsugu kõrgele kohale jõudnud tüüpide sigadustega leppimine, millest Elver sealsamas kommentaariumis räägib. Patrioot võib vabalt olla ka inimene, kes omab "julgust peale hakata ja usku iseendasse, et tegemised lõpuni viia ja nõnda Eesti riiki paremaks luua" (Elver).
/Pink Floyd'i High Hopes by Nightwish /
Loodame parimat!
0 arvamust:
Postita kommentaar