Vana ja uus Euroopa - võta üks ja viska teist

Nagu mu arvukas lugejaskond juba teab ja aimab (pooled ehk 4 teavad ja ülejäänud aimavad), olen ma jälle Maarjamaal tagasi. Tagasi ka endises töökohas, kust ma tegelikult päris ära ei läinudki - olin miski murdosa kohaga väljamaa suhtluse petsjalist ning ühtlasi jõudsin ühe kasutusjuhani inglisest eestisse tõlkida.
Nojah. Nüüdsest siis segaste asjade (IT, elektroonika jne) ning ühtlasi ostuspets.
Ning mille ma nüüd selgeks sain: peaaegu et kõige kõvem sõna telekommunikatsioonis on faks. Just - mitte mingisugune eemail, skaip vms.

Saatsin Itaaliasse juba enne jõule ühe kirja, ise mõtlesin, et no ega enne uut aastat nagunii keegi kaineks saa. Ootasin kannatlikult, kuni eelmisel nädalal hing täis sai ning sinnasamasse faksi saatsin. Ja ennäe imet - eile õhtul kella seitsme ajal heliseb mobla ning kellegi Stefania nõudlik hääl nõuab faksitooni. Suunasin mobla siis faksipostkasti ja varsti oligi oodatud pakkumine kohal.

Sellest julgustatuna kupatasin täna hommikul faksi ühele Poola tehasele, kust ma kah juba nädal aega meilile vastust ootan. Ja keset lõunase kardulapudru söömist nõuab keegi Olga mult faksitooni! Palusin 10 minti oodata, lõpetasin pudru, kimasin tööle ning varsti oodatud pakkumine kohal oligi. Nojah - ma olin saatnud meili rahvusvahelise müügi osakonna aadressile, too aga oli kohaliku turu müügispets. Ja mis ma lugesin faksi alt servast - proual lausa MSN kasutaja ära mainitud!
Saigi klõbistatud esmaspäevase kohtumise teemal juba onlainis (yeah, jälle on the road again Eesti-Läti-Leedu-Poola-Tšehhi ja tagasi).

Tuleb meelde kunagi ühel koosolekul kuuldud jutt sellest, et Samsung pidas Eestit vähearenenud riigiks, kuna siia nii vähe fakse õnnestub müüa.
Ega midagi, targem nüüd. Peab kodust ühe modemi kaasa tirima ja tööarvutisse toppima, saab sealt otse "faksida" ning ei vea ka "paberit viltu".