Revolutsioonimuuseumis näitab giid Tšapajevi skeletti.
«Aga kelle oma see väiksem luukere selle kõrval on?» küsitakse temalt.
«See on Tšapajev noorpõlves.»
-----
Mul on teiste fotojahi teemade all paar sellist kooslust, mis ka siia alla sobivad:
Ford ning mu elukoha pildid. Bittide taaskasutus.
Mõtlesin, et sellega piirdungi. Tänane töö viis mind aga Valkeakoski´le ning nähes järgneva pildiseeria viimasel olevat ehitist plahvatas idee. Kuna "koju" oli sealt 150 km sõita, leidus tee äres materjali küllalt.
(järgnev on fantaasia ja ma ei viitsi isegi netist kontrollida, kas miskit sellest ka reaalsusele vastab)
Enne-vanasti ehitati kirikud nii, et kellatorn oli ikka ilusti kiriku küljes.
Pikapeale ilmnes, et kellameestel oli sama viga mis meie Liblelgi; ning mõni jäi vahel väsinud peaga oma kabinetis põhuhunnikule magama, hõõguv plotski suus. Tulemuseks oli kadunud kellatorn, ülessulanud kell ja muidugi mahapõlenud kirik.
Pärast korduvaid taolisi sündmusi tabati ära, et kellatorn ei pea mitte kiriku küljes olema.
Seda torni vaadates tekibki kahtlus, et see puust `"torn" ei ole sama vana kui alusmüür.
Ja nagu ikka, saab mingi tegevusmall pikapeale harjumuseks.
Nii kerkib ka raudbetooni ajastul eraldi kellatornidega kirikuid.
Teiste pildid
Ma muhelesin kohe mönusalt. Nii anektoodi yle; kui ka seetöttu, et meil Roslagenis on sääraseid eraldi kellatorniga kirikuid palju (ja nagu kuulda on olnud, on see just iseloomulik siinsele ajaloolisele piirkonnale).
VastaKustutaEks edaspidi, kui mööda söidan, on minu peas neil nyyd ka legend juures ;).
Jaah, seda Tšapajevi anekdooti olen mitu korda lugenud, kuid ikka jääb ta mul jutustamata, kuna sobival hetkel ta redutab ajukäärude kaugemas nurgas...
VastaKustutaPildiseeria on kui ajaränne minevikust tulevikku.
Muhe tekst annab ka palju juurde.
Vot selle peale poleks tulnudki, et selline põhjus tornide eraldi ehitamisel olla võib. Aga nii lahe on vahel niimoodi ajaloofaktidega fantaseerida.
VastaKustuta