Ühelt ja teiselt poolt kostab nentimist, et hing haige, õues pime, deprekas peal jne.
Blogide kommentaarides ärritutakse selliste ütlemiste peale, et minu mõistus sealt küll midagi selleväärset ei leia.
Neid lugusid lugedes jääb mulje, et taolised hädad kimbutavad rohkem humanitaare. Samas peaks just neil tänu (arvatavale) paremale aju toimemehhanismi tundmisele olema võimalik taolisi meeleolusid oma peast ära ajada. Aga ei - sageli hoopis mõeldakse endale hädasid külge.
Taoliste meeleolude väljaelamine kasvõi blogis peaks olema teraapilise loomuga tegevus, ning mõningate jaoks tundub ka olevat. Samas piitsutab mõni end blogis veel täiendavalt, nagu poleks olukord veel mitte piisavalt sitt. Ja omaette klass on veel seltskond, kellele tundub deprekas jms olevat kohustuslik olek.
Mõelge positiivselt, kulla inimesed. Ei tasu korrutada, et elu on sitt. Muutke seda; või kui muuta ei suuda/saa/taha, siis otsige selle pasa hulgast midagi positiivset ja keskenduge sellele, kuni olete võimelised midagi muutma.
0 arvamust:
Postita kommentaar