Käisin isa haual. Oli parasjagu päikeseloojang, aga silmapiiril oli pilvine, nii et päikest ennast ja loojangut ei näinud. Süütasin küünla ja puhastasin plaadi liivapritsmetest.
Jõudsin seal veidi mõelda sellest, kui vähe ma tema varasemast elust tegelikult tean. Ta oli suhteliselt kinnine inimene. Nõukaajal ei kuulnud temalt endiste aegade kohta suurt midagi. Tõsi, sünnipäevadel pitsi tõstes tuli tema suust küll eestiaegseid laule ja "sõnavõtte", aga muidu mitte. Kui sinimustvalge jälle avalikult lehvida võis ütles ta, et ei lootnud seda sündivat.
Alles siis, kui Eestis oma raha käibele tuli, usaldas ta veidi rohkem rääkida.
Ta oli parasjagu Eesti sõjaväes aega teenimas, kui Eesti "otsustas" NSVLi kaitsva tiiva alla siirduda. Väeosad formeeriti ümber Punaarmee üksusteks. Mingil ajal peale sõja algust hakati neid Venemaale vedama. Isal õnnestus paari kaaslasega kusagil Pihkva kandis punuma panna ja ~nädalaga jõudis kodukanti tagasi. Sõjaaja sai rahulikult töötada-toimetada, aga kui sakslastel asi kibedaks läks ja kõiki ettesattuvaid hakati püssi alla koguma, putkas metsa. Seal sai ta haarangu käigus kuuli põlve, ja selle järelmõjud kimbutasid teda kogu edasise elu. Lõpupoole päris hullusti.
Vennas päris temalt musikaalsuse (vähemalt kõvasti rohkem kui mina), mina vist kiiksu teha asju korralikult või mitte üldse teha (kalduvusega viimase variandi poole - toim.). Isa oli pea kogu töömeheelu raamatupidaja ja tema pedantsus käis ka viimasele ülemusele pinda, sestap jäigi ta vanemraamatupidajaks, mitte ei saanud peaks.
Mina ise isana?
Ei mäleta enam, kes kirjutas lehes, et "lapselapsed peaks esimestena olema" vms. Igatahes minu kohta kehtib see küll.
Paraku ei ole olnud ega tõenäoliselt saagi tulema atesteerimiskomisjoni, kes isaduseks-emaduseks valmisolekut määratleks-lubaks.
... jätkub kunagi ...
Dire Straits - Brothers In Arms Original
Uploaded by chaddi
0 arvamust:
Postita kommentaar