( Punase Viinakuu Kolhoosi koduleht )Ennemuistsel aal olin N armees tankipataljoni sideülem. Elasime üürikorteris kolm eestlasest "kahe aasta meest". Linnaks Tilsit alias Sovetsk.
Lauba õhtul sai igatsugu märjukesi pruugit. Pühapäeva hommikul tundus, et üks remont oleks asjakohane. Tavaliselt oli selliseks kohaks (ja ka muidu mõnusaks sööma-, jooma- ja ajaveetmiskohaks) üle jõe - Leedus - asuvas Panemune külakeses olev õllekas. O otsustas koju jääda särke triikima, meie Jürkaga läksime.
Kohapeal selgus, et õllekas kinni. Otsus oli, et edasi Tauragesse - seal linnaservas teatavasti kah õllekas hea šašlõkiga. 30 km. Ootasime bussi ära ja sõitsime. Aga taevaisal oli sel päeval plaanis meid katsuda - ka see õllekas oli seletamatutel põhjustel kinni.
Siirdusime siis linna peale kondama. Leidsime veel ühe õlleka, mille uksehoidja meile kurva näoga ütles, et "pivo njet".
(Arvatavasti oli kohalik õlletehas plahvatanud, aga meie ei teadnud sest miskit ning loomulikult vaikiti tol ajal kõik sellised rahvast erutada võivad sündmused maha.)
Jõudsime lõpuks hotelli baari ja otsustasime, et võtame kumbki klaasi vahuveini. Võtsime. Siis võtsime teised veel. Siis selgus, et võõrkeeleoskus on kasuks - kuna me omavahel miskis tundmatus keeles rääkisime, tundus baaridaam huvi, et kust kunded on. Seletasime ja tellisime veel kumbki klaasi vahuveini. Baaridaam vaatas meid mõtlikult, tõstis pooliku pudeli juurde leti taha veel 2 pudelit, pani maki käima (sealt tuli alguses vist Queen, edasi muud meile sobivat muusikat) ja ütles, et tal on mujal tegemist, tundke end hästi. Tundsime.
Oli veel valge, kui me arve tasusime ja bussi peale orienteerusime. Nemani forsseerisime jalgsi. O haput nägu nähes teadsime, et olime õige otsuse teinud.
0 arvamust:
Postita kommentaar