Lugedes Ramloffi kirjutist Patupesas puhtana? Suure tõenäosusega illusioon ja tema tema enda kommentaare artiklile tekkis mõte küsida austatud blogijatelt ja lugejatelt surmakartuse kohta:
Kes ja miks kardab surma?
Ise mõtlen praegu seoses surmaga ainult seda, et enne kellelegi pikemat aega ristiks poleks - nagu mu vanavanaema, kes heitis päeval korraks pikali ja enam ei ärganud.
Mis muidugi ei tähenda, et tolle aja saabudes mingid muud mõtted pähe ei võiks tulla.
wild rääkis lollist surmast, mina rääkisin ka ükspäev ka surmast , kumbki oma nurga alt
VastaKustutahttp://tiiauspaikka.blogspot.com/2007/07/rgime-surmast.html
surmakartus on eelkõige valu kartus.
me keegi ei tea ette seda sitautsiooni, mil hetkel see surm meieni saabub. kui vanad me oleme, mis põhjustel me sureme.
mis oleks selline ideaalne surm, mis viiks ära kartuse surma ees? kui me teaks , mis järgneb surmale, kas meil oleks parem elada?
küsimus küsimuses kinni. vastusetud peaaegu kõik.
loomulikult ma kardan surma, kardan surra piinavasse valusse või vinduda teiste armul ja tülina. ideaalsurm oleks surra suht kõbedana 85a magamise pealt,puhtana ja patte lunastatuna.
meile on mingi memmepiimaga "sissesüstitud" teadmine kuradist ja taevast ja hirm selle ees, kumb meid ees ootab.
teadmatus on inimesele piin. sellest on vaja vabaneda. kuidas- selle tee leiab igaüks vist enda jaoks eraldi, sest meil igaühel oma uskumused mitmekuubsete jumalate juures. :)
Mina kardan teadmatust, et mis pärast surma siis ikka juhtub..
VastaKustutaMis järgneb surmale?
VastaKustutaLoodetavasti põlen gaasileegis ja siis saavad omaksed kopsikutäie mingit tuhka, milles on nii minu kui ka kellegi teise jääke. Ja loodetavasti (nagu ma mõned korrad öelnud olen ja kui vahepeal mingi seadusemuudatus selle kohta kehtima ei hakka) visatakse see tuhk teatud sillalt jõkke.
Aga kõik muu, mis peale surma juhtub, puudutab ainult elavaid.
...
+
VastaKustutaMitte et sellele, mis tuleb, ei peaks praegu mõtlema. Aga mitte miskile "elu pärast surma" sarnasele värgile, vaid sellele, mis meist maha jääb.
Mida lähemale jõuab, seda rohkem hakkavad inimesed kartma. Minu 75- aastane vanaema näiteks ei julge näiteks laeva ega lennukiga sõita, sest ta väidab, et tahab surra maa peal.
VastaKustutaSurm ei pea, muideks, ilmtimgimata valus olema. Ja kui korraks ongi - selle elab ju üle ;-) Katsu sa 90 aastat mõttetut elu üle elada! (Juhul kui sind on sellisega õnnistatud.)
Ise mõtlen alati selle tarkpea peale, kes väitis, et kui nimene ütleb kellegi surma puhul: "Oi, kui kahju...." , siis pole tegemist muu kui ääretu egoismiga, kuna tahetakse öelda: "Küll on kahju, et MINA pean selle teadmisega/ilma temata edasi elama. Sellest, kas kadunukesel endal läheb hästi või halvasti, on tal ju pohhui/puuduvad teadmised.
Jälgede mahajätmisest:
Miks minust peaks midagi maha jääma? Kui ei jää - ju ma siis osutusin evolutsioonilisest seisukohast mõttetuks versiooniks, mis on targem niisama ära deletida. Vägisi jälgede nimel pingutama hakata - enda ego ületähtsustamise tipp.
Olen nõus ka Hamletiga ses suhtes, et miks enamik inimesi kõik siinse elu nõmedused vaikides välja kannatab: "sest pigem taluda tuntud halbusi, kui põgeneda uute, kuid tundmatute juurde..." (mälu järgi panin, sorry kui miski lahknevus originaaltõlkest).
"Mis meist maha jääb" all pidasin ma silmas miskit vastupidist steitmendile "pärast mind tulgu või veeuputus".
VastaKustutaJah, seda ma kahtlustasin, aga ei hakanud üle täpsustama.
VastaKustuta